Pidu ja pulm

Hei-hei! Oleme nüüd edukalt pulmareisilt naasnud ja võtan hetke, et pisut kogu sellele pulmatrallile tagasi vaadata. Peaasjalikult tahaksin ette kanda ka ühe tänukõne!

Nüüdseks pole enam saladus, et sõlmisime ametlikult abielu 1. juuni 2018, täpselt kuu enne oodatavat pulmapidu. Pulmapeo kuupäev sai meil küll esimesena paika, 1. mai tähistasime varem oma suhte algust ja 1. juuni palus Tõnis minu kätt, järelikult sobis 1. juuli pulmapeoks – tähenduslik kuupäev, Tõnisel tööalaselt hea aeg, ilm eeldatavasti suvine, jne, nii me mõtlesime. Aga see plaan, et ametlikult varem abielluda, tekkis hiljem, tunnistan, ilmselt minu peas esimesena. Üheks praktiliseks põhjuseks oli pulmapeo päev – pühapäev, kes tuleb ametnikest pühapäeval sinna, kuhu meil vaja ja veel millise raha eest?! Mingisugust õnnepaleed või muud sarnast üritust, kus külalised seisavad järjekorras, et vaadata, kuidas me allkirjad anname, me ka ei tahtnud. Pidu ja tseremoonia pidi olema meie nägu, mitte ametniku sajandat korda esitatav monoloog. Paar päeva enne lihtsalt allkirja andma minna tundus ka tobe, see ei oleks olnud selle ürituse vääriline tegevus. Tahtsime, et see päev omaks suuremat tähendust meile kahele. Midagi, mis kuulub ainult meile ja on täpselt selline nagu me tahame. Ja kui ka läheb midagi viltu, on meil alati võimalus “järgmine” kord uuesti ja paremini teha. Loomulikult ei tahtnud sellega oma pere ja külalisi petta, aga samas ei tahtnud neil ka päris pulmapeo erilisust vähendada, teadmisega, et tegelikult oleme juba abielus. Jäägu siis see üllatuseks, otsustasime. Seetõttu sai ka valitud siis 1.06, ehk aasta kihlumisest. Muidugi mängis rolli ka minu dokumentide aegumine – 08.07, nendega ei oleks saanud enam pulmareisile minna. Praktilised inimesed, nagu me oleme. 

1. juuni, 2018

Kaunis päev meile kahele! Hommikul tegi Kristin meid oma kodustuudios kauniks, isegi Tõnis sai väikese lihvi. Jäime Kristini töö ja tulemusega väga rahule. Seejärel seadsime end sisse Lydia hotelli, kus meid väga kenasti vastu võeti ja tuba oli ka imeilus. Kiiret meil ei olnud, saime nautida igat hetke. Jäädvustasime ise kogu päeva väikeste videoklippidena ning kasutasime selleks üht vahvat vidinat, mille rentisime Photopointist. Lõpuks, olles linnas ringi jalutanud ja ilma nautinud, seadsime sammud Tiigi tänavale, Tartu perekonnaseisuosakonna saali poole. Tseremoonial olid meile tunnistajateks fotograaf Timo ja florist Anna, minu kallid kolleegid, kellele olen samuti väga tänulik ning kes ainsatena teadsid meie väikest saladust. Ametniku-härra oli tore, viskas nalja, pidas oma kõne ära ja üsna kärmelt olimegi abielus. Astusime võidukalt saalist välja, juhuu! Järgnes fotosessioon Raadimõisa pargis. Mõnus looduskaunis paik linna lähedal, alles hiljem kuulsin, et pidavat olema üsna populaarne paik sellisteks pildistamisteks. Käisin eelneval õhtul seal korra jalutamas, leidsin eest niitmata võilillevälja ja olin vaimustuses. Kaasavõetud rekvisiidid aitasid pildistamist omanäolisemaks ja muinasjutulisemaks muuta. Edasi veetsime õhtu üksteise meeldivas seltskonnas. Kogu päev oli imeilus, õnnelik, veidi roosamannaudune, lihtsalt hõljusime hommiku öösse. Oli igati hea otsus see päev sellisena planeerida. Tagantjärgi võin öelda, et kuigi me kartsime, äkki keegi pahandab, kui pulmapeol saladus ilmsiks tuleb, siis tegelikult polnud selleks hirmuks põhjust. Lihtsalt pidime kuu aega veidi vassima oma sõpradele ja perele.

1. juuli, 2018

Aeg pidada maha üks korralik pulmapidu! Kui juuni üritus, peale mõningate broneeringute, suuremat ettevalmistust ei nõudnud, siis juuli pidu vajas veidi rohkem tähelepanu. Aga olgem ausad, palju meil aega selleks ei olnud ja võibolla ka liiga “ladnalt” sellesse suhtusime, aga sai nagu vaja. Viimaseid ettevalmistusi tegin veel eelneval ööl kella kolmeni ja asju pakkisime kaasa kahe auto jagu. Peopaigaks olime valinud Kivi Puhkemajad. Ma ei saaks ausa näoga taevani kiita, aga meile sobis. Olime varem ka otsustanud, et me ei viitsi külalistega mitme erineva paiga vahel joosta, seega peab kõik toimuma ühes kohas, nii ka sai. Tseremoonia pidasime väljas “grillmajas” ja peo peamajas, majutus oli samas majas ja kämpingutes. Pärastlõunal läksime kohale, et ettevalmistuste ja kaunistamisega alustada. Oleme ülimalt tänulikud kõigile, kes seal meile abis olid, üksinda ei oleks võimalik paari tunniga peopaika valmis seada ja siis veel ise peoks valmistuda. Seega jätsime teenindava personali ning oma kallid sõbrad, sugulased, kolleegid toimetama ja läksime ise taas Kristini juurde ilusaks saama. Selleks korraks olime valinud öömajaks hotelli Antonius. Arvasime, et lahkume peolt viisakal ajal ja läheme naudime edasi luksuslikku ööd kahekesi hotellis. Kahjuks või õnneks nii ei läinud, mul on kahju, et saime seda luksust niivõrd vähe nautida, aga samas on hea meel, et pidu oli niivõrd kõva, et me lihtsalt ei raatsinud enne kella viit hommikul peolt lahkuda. Ühesõnaga, tagasi pulmapeo juurde. Samal ajal kui meie ilusaks saime, saabusid vaikselt külalised pulmapaika. Kahjuks seekord päike meile nii palju ei naeratanud kui 1. juunil, meid see küll ei seganud, aga külalised pidid veidi külma kannatama. Tseremoonia oli katuse all, aga siiski vabas õhus. Tseremoonia ja ülejäänud pulmapeo viis läbi pulmaisa Andres Karu. Oleme Karule ülimalt tänulikud! Saades temalt esimese vastuse oma kirjale, olin ma juba vaimustuses. Ja nii jätkus, iga kord kui kohtusime, puhas rõõm. Me ei teadnud täpselt, mida ja keda tahame, aga me ei tahtnud tavalist, labast, traditsioonilist, igavat. Ta oli täpselt see, keda otsisime. Karu oli ilmselt ka üheks põhjuseks, miks me pulmapeo pärast eelnevalt ei põdenud, meil oli Karu ja me usaldasime teda 100%. Tseremooniaks palus ta meilt sisendit, vastasime mõlemad tema saadetud küsimustele, kirjutasime jutud valmis ja teineteisele ei näidanud. Karu pani tekstid kokku ja vahendas meie endi sõnu, paremini kui me ise oleks osanudki. Kuigi mõni külaline vesistas juba enne tseremoonia algust, usume, et kogu “ametlikus” osas oli nii pisarateni liigutavaid ilusaid ja südamlikke hetki, üllatusi ja avastusi meist, kui ka naerukrampe ja huumorit. Seda me ju tahtsimegi, et tseremoonia ei oleks umbisikuline monoloog mingist kõiksevägevamast armastusest, vaid meist. Pidu järgnes peamajas õhtusöögi ja mõningate kavaliste etteastetega. Jällegi oli selge, et mingeid labaseid traditsioonilisi mänge me ei tee, seega jäid tegevustena sõelale: pruudi nime ärasaatmine, ametid, mina-tema viktoriin ja pruudikimbu loovutamine. Aga ikka kõik pisut meiemoodi. Pruudi perekonnanime ärasaatmiseks olid mul tellitud puidust tähed. Esimene täht läks tagasi nime autorile, minu isale. Ning väga sobivalt viimane täht, minu uue perekonnanime esitäht, Tõnise perele, kes mind nii lahkelt oma perre on vastu võtnud. Ülejäänud tähed panime “oksjonile”, nii sai näiteks A akvaariumi juurde Berliini, U Ulvi külla sauna, L reisile Londonisse. Ametid olid seotud pulmapeo jäädvustamisega ning selleks olime eelnevalt koostanud juhised, mille ümbrikena jagas laiali minu sõbranna Kerli. Kerli aitas meid veel väga palju kohapealses korralduses, oleme taas talle igavesti tänulikud. Seega salajased ametid olid – videoreporter, paparatšo, kroonik, karikaturist, ajakirjanik, kommentaator ning Kerli, oma peatoimetaja õigusega, nimetas veel “Noh-itaja”. Peo käigus avaldasime ametid ja nende pidajad ning Karu abiga tutvustasid kõik paari sõnaga oma töö vilju. Näiteks küsis ajakirjanik külalistelt tagasisidet meie avalikuks tulnud saladuse kohta ja kandis sellest ette luuletuse. Või kuna käimas oli jalgpalli MM, teadvustas kommentaator regulaarselt mänguseisu. Mina-tema mängus ei olnud ainult meie, vaid ka kahes voorus külalised, kes arvasid vastuseid küsimustele minu või tema kohta. Viimases voorus üllatusime ise. Ka pruudikimpu ei tahtnud ma loopida ega mingis ringmängus välja anda, selleks mõtlesime välja mängu, kus naistel oli vaja meest, mõningaid teadmisi minu kohta, aga ka puhast õnne! Lisaks näitasime vahepeal ka paari videot – üks meie esimesest pulmapäevast ning teine tänuavaldus sõpradele ja sugulastele, kellega pidasime maha kolm vahvat üritust – poissmeeste õhtu, tüdrukute õhtu ja der Polterabend. Kõik tegevused vaheldusid söömise ja bändiga. Magustoiduks olid meil imemaitsvad juustukoogid, mingit tordilõikamist me jällegi ei soovinud. Üllatusena avastasin, et Sirtsu tordid on meil täitsa kohalik tegija, super! Ja nüüd jõuame bändini – Jupiter. Tahate kõva pidu – tellige ansambel Jupiter! Teine põhjus, miks me oma peo pärast ei muretsenud, juba üsna varakult saime Karu abiga endale broneeritud selle bändi ja olles näinud setlisti – olime kindlad, et tuleb hea pidu. Ja kuigi paljud külalised küsisid peo ajal, kas me esitasime neile oma soovilugusid – vastus on ei – kõik need head lood olidki juba nende nimekirjas. Jupiter alustas veidi enne kella 21, ja põhimõtteliselt pärast seda tõmmati pidu nii kõvasti käima, et ei saanud enne hommikut pidama. Külalistel polnud vist isegi mahti juua, arvestades, kui palju alkoholi meil alles jäi. Oh sa, tantsida, hüpata ja kaasa röökida sai kõvasti, see bänd ei ole mingi tausta- ega süldibänd. Ahjaa, pruutpaari esimene tants, no selle jätame me küll vahele, oli kohe selge. Leppisime bändiga kokku, et me olles “klassikalise tantsupoosi” sisse võtnud, pangu küte peale – esimeseks looks Bluri Song 2 ja rahvas oli tantsuplatsil. Ja nii see pidu jätkus, bänd lõpetas 1 paiku öösel ja edasi oli meil sugulase Raiko abiga DJ tehnika, soovilood, playlist, viled-tuled ja pidu hommikuni. Peopaigast mul veel pilte ei ole, kui needki saan, lisan hiljem siia. Seniks, uskuge mind, ilus oli!
Pildid olemas! Aitäh, Timo!

Mis veel?! Lisaks kohapealsele toidule, tellisime suupisteteks juurde Juustupoiste  juustuvaliku ning Liivimaa Lihaveise toodangust erinevaid vorstikesi, tahtsime, et oleks midagi head ja teistsugust. Kleidi tellisin ebayst, keegi või miski yuan.dress. Sõrmused valmistas kullassepp Gunnar Kask, sisendiks andsime ka minu vanaema ja Tõnise vanaisa kuldsõrmused, lisaks veel veidi valget kulda ja meistri osav kätetöö tegi ülejäänu. Külalisteraamatuks tellisin 1. juuni piltidest fotoraamatu ZOOMBOOKist. Kaunistused valmistasime osaliselt ise, ka pere ja sõbrad aitasid, kes tegid näiteks kohakaardid, küünlaalused, nimesümboli, kaltsuvaibad laenasime kokku. Aga suure töö tegid ära mu kallid kolleegid Jardinist. Lilled palusime külalistel eelnevalt Jardini e-poest ära tellida ning nendest saimegi kõik need kaunid lilleseaded. See ei ole mingi tutvuste-poolest-sain-teenus, täitsa tasub teistel pruutpaaridel ka lähemalt uurida. Lisaks kutsetele sai peamiseks infokanaliks siinne lehekülg ning e-kirjad külalistele – veebis sai majutust broneerida, lilli tellida, soovilugusid esitada, oma osalemist kinnitada. Meile oli mugav, loodan, et ka külalised ei tüdinenud mu “uudiskirjadest” ära.

Kõik tegijad on ära teeninud suure kummarduse ja tänu! Kõik sõbrad ja tuttavad, kes meid aitasid, on välja teeninud meie igavese tänu! Aga kõige suurem tänu läheb kõigile külalistele! Kõik valitud teenusepakkujad – neid me teadsime ja eeldasime, et nad teevad head tööd, aga külalised, kes vähema, kes suurema “pulmakülalise” kogemusega – kunagi ei või teada! Nali naljaks, meie inimesed, me ikka teame, et meil on parimad sõbrad ja sugulased! Ilma teieta poleks pidu pooltki olnud seda, mis ta oli. Aitäh! Meie tunneme ja ma loodan, et ka kõik teised tunnevad sama, et nii pulmapeo kui ka sellele eelnenud kokkusaamiste käigus saime kõigi teiega lähedasemateks kui kunagi varem. Hindame teid väga!

Mis ma selle kõigega veel tahan öelda. Kallid inimesed, kes te mõtlete abiellumisele ja pulmadele. Tehke täpselt nii nagu teie tahate, unustage ära, mida teised ütlevad või kuidas on kombeks. See, et ma ütlen, et me mõnda traditsioonilist asja ei tahtnud, ei tähenda, et see ilmtingimata halb oleks, kuidas kellelegi. Võtke aega ja nautige. Ärge liialt põdege. Isegi rohkem oleks ma tahtnud ise ettevalmistustega nokitseda, aga kui ajaga on nii nagu meil, siis leidke abikäsi ja usaldage neid. Ja ärge unustage kõige tähtsamat – armastust. Egas me siis peo pärast ei abiellunud, ikka teineteise pärast. Kogu seda teed ei oleks ma tahtnud kellegi teisega läbi käia. Aitäh, kallis.

Boonus 1! Der Polterabend

Mis imeasi see veel on, mõtles nii mõnigi! Olles peaaegu lõpetanud remondi, oli soolaleivapidu nagunii vaja. Ja kuna meie suguvõsade juured käivad kuskil Saksa-radu pidi ja mu vend elab Berliinis, langes kõik kuidagi imehästi kokku, kui Margus ja Jörg pakkusid välja, et korraldavad meile saksa traditsioonide järgi ühe pulmaeelse peo. Oli väga tore õhtu, Jörgi grillitud bratwurst, saksa šlaager, õlu ja hea seltskond! Lisaks, no sai meie kulul nalja ka! Peig ei saa kodust enam minema, sest ta püksid pandi põlema ja pruut ei saa paljajalu ulapeale minna, sest saapad on kuusepuu külge naelutatud. Ja killud – meie auks loobiti puru terve sajandijagu portselani ja keraamikat!

Boonus 2! Poiste ja tüdrukute õhtud

Kallid sõbrad, kui te veel aru ei ole saanud, oleme teile südamest tänulikud, et te meil olemas olete! Poiste videomaterjal vajab veel kokkuvõtmist ja monteerimist, aga kuna tüdrukud on õnneks edevamad, on meil kaunid pildid, mida meenutada!

 

Aitäh!

Maarja

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s